Juhan Liivi muuseumi külastus

Täna oli  esimestel klassidel selle õppeaasta viimane väljasõit, küll siiasamasse lähedale- Liivi muuseumisse, aga  sellele vaatamata, oli paljudele see  käik esmakordne,  ka õpetajale.

Ringkäiku alustasime tutvumisega, seda saab teha mõne sekundiga, siis  kui kõik korraga õhku hüppavad ja oma nime hüüavad.
Meie aga saime tuttavaks muuseumigiid Margitiga, kes oli meile teejuhiks.

  Esimene hoone õuel, kuhu sisse sai minna, oli ait ja loomulikult on aidas põnevad kirstud, kus vanasti kõiksugust kraami hoiti, aga ka riideid.

 Järgmiseks liikusime rehetarre, kus elu- ja tööruum ning  küün kenasti näha.

Söögitoas saime näha leivalabidat, mille kohta arvati väga lähedaselt, et tegu on pitsalabidaga.

Siin saime mängida ka natuke mõistatamise mängu; Kes mäletab veel: Mõista-mõista,  mis see on: Hani läheb üle õue, tiivad tilguvad verd.

Töötoas on aga säilinud Liivide pereisa originaaltööpink.

Rehealuses on aga end kenasti suitsupääsukesed sisse seadnud.

 Edasi liikusime näituste majja, kus saime natuke teada Juhan Liivi eluloo kohta.

 Nüüd aga on aeg näidata enda oskusi ja seda saime teha näidates, kui  kiiresti suudame Juhan Liivi tuntud luuletusest ühe salmi  pähe õppida.

Tuleb veel meelde: Kui mina olin väikene mees......

...üks helin mul helises rinna sees.....

........kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks.......

Ühel muuseumitoa seinal on ritta pandud kõik Liivi luuletuste esitamise  vabariiklike   konkurside võitjad. Meie Kristel- Haldja pääses seekord väga lähedale,  võites koolikonkursi ja maakondlikul võistlusel märgiti  ära eripreemiaga.

Järgmiseks saame aga ise publikuks olla ja kuulata mõnda luuletuse esitust videolt.

  Meie ringkäik muuseumis möödus ülikiiresti. Lõpetuseks kingiti meile igaühele veel: Kodavere uavits. Nagu näha, pakkus see lastele suurt huvi.

Tunnike muuseumis möödus kiiresti, tahame  sinna kindlasti veel tagasi minna, sest mõned küsimused  ja vastused jäid kindlasti veel ootele.