teisipäev, 25. juuni 2019

Õppekäik Võrtsjärve Järvemuuseumisse 03.06

Nii nagu ikka, tuleb 9.klassi eksamipäeval ülejäänutel õpilastel õppekäigule minna. Seekord sõitsime koos 3.a klassiga Võrtsjärve Järvemuuseumisse, kus saime tutvuda sisetingimustes näitustega, õppida kalu tundma ning mängida põnevaid õppemänge.


Pärast õues aga nautisime  lausa suvist ilma ja kaunist järvevaadet. Kahjuks jäi meil saamata korralduslike arusaamatuse tõttu loodetud parvesõit, aga kõik muu oli ka huvitav.

 Sägameetri peal sai oma pikkust mõõta selles mõõdusüsteemis.


                       Neli kala said õppevahendite abil küll päris selgeks-
lõhe(lõhi-teadusliku nimetusega),koha, ahven, haug.


 See valgeamuur on Võrtsjärvest püütud, tema on eriline kala selle poolest, et kui  kalad enamasti söövad  teisi kalu või väikseid veeolendeid, siis tema ühena vähestest toitub veetaimedest, seepärast sobib ta koduseid veekogusid puhastama.


Seejärel rivistati kõik, et jagada 4-ks tegevusrühmaks, iga rühm alustas erineva tegevusega ja kõik rühmad tegid 4  ülesannet läbi.
 Igaüks sai olla kalamees, kinni  püütud kala  tuli tabeli põhjal kindlaks määrata. 

                       Siin visatakse täpsust ja kogutakse punkte.

Siin saab klotsidest kalapuslet kokku panna.


Siin on õppevahend kokku pandud, rühmaliikmetel tuli aga endal seda teha, sest kõik kalaosad olid alguses magnettahvlil segamini.
                Nüüd järgneb suurepärane koostööülesanne, kus pallikene tuleb mööda rada lõppu veeretada ning kergitada ja langetada tuleb alust ühiselt. See alus väljendab angerjate 6000 km pikkust teekonda Sargasso merre, kus nad kudemas käivad.

Ülesanne ei olnud lihtsamate killast, pidime vähemalt 7-8 korda uuesti alustama, sest ohtlikud kohad (augud) neelasid meie pallikese  alla.
 Kosutav söögipaus.....



 Peale kehakinnitust järgnes õpe akvaariumiruumis, kus oli näha enam- vähem kogu liigirohkus, mida  meie mageveekogudes kohata võib. Liisi jalgade all ujuvad ka kalad ja külje peal paremal paistab astmeline kalatrepp, mis aitab looduses kaladel veepaise ületada. Mina sain teada, et kalad liiguvad trepist üles, mitte ei libista end alla nagu ekslikult arvasin.



See angerjas on  muuseumi üks vanemaid asukaid, tema on 30-aastane ja muuseumisse jõudis ta Ülemiste järvest, kuhu umbes 30 aastat tagasi häda sunnil  angerjamaimude laadung kallati.

 Sellised näevad vetikad välja  suurendatuna. 







                                       Parvesõit jäi seekord ära...😦



                                  Ka surnud kala võib vaatamisväärsus olla.
                                 




Oli põnev ja õpetlik päev ja üsna üllatav, et kuskil metsade keskel keskusest eraldi on nii  suurejooneline ja huvitav väljapanek- soovitan teistelegi, kes kalu tahavad tundma õppida!







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar