neljapäev, 11. juuli 2019

Ongi läbi.....

                    3.klass on läbi saanud... 
(sellelt pildilt puuduvad  Hendri ja Kevin) 

Kooliaasta pidulik lõpuaktus  koos lapsevanemate tänuüritusega toimus 7.juunil  Alatskivi Looduskeskuses. Pilte vaata kooli kodulehelt.

 3 aastat sündmusi, õppimist ja tegevusi on blogis kajastatud, kui 4.a klass soovib, siis  võivad nad jätkata sügisel uue blogiga, mida nad ise peavad. 
           
Mina soovin kõigile kaunist suve jätku ja puhake mõnuga, kohtume taas septembris 4.klassis!
                                                                                                                                                              Teie õpetaja Katre 😎
         

Saarjärve matkarajal 04.06


Selle idee, et minna 3.klassi lõpus matkama, saime Kristel Haldja emalt, kes tegi ettepaneku, et selliselt võiksime tähistada Kristeli sünnipäeva, mis on 15.juunil.
Programmi kuulus matkaraja läbimine ümber Saarjärve ning sünnipäevapiknik.Giidiks oli meil suurepärane loodusetundja ja metsamees-Vahur Sepp, kelle vahvaid loomalugusid õnnestus sel sügisel ka kooli loodusnädalal kuulata.Vaata uuesti

Nüüd meist saavadki metsalised, kes õpivad tundma metsatarkust.
 Matkarajal tegime peatusi, kus Vahur tutvustas taimi ja rääkis põnevaid lugusid.

                       Metspipar, mida võib julgelt maitsetaimena nt salati sees  kasutada.
                        Õpperada on puutumatu piirkond, seal majandustegevust ei toimu, kõik muutub täpselt nii nagu loodus seda tahab. Surnud puud on "kõige rohkem elus"-miks nii, aga sellepärast, et nende sees on putukate ja bakterite vilgas elu.

  Mets on ka rikkalik söögilaud, suur hulk taimi annavad ka inimesele kasulikke toitaineid-nii kuuse kui männikasvud on kevadel vitamiiniallikaks.
Siin on näha, et samal kuuseliigil on ühel suured kasvud ja teisel väikesed, see tuleb sellest, et taim otsustab ise, missugused jõuvarud tal hetkel on ja kas ta saab energiat kulutada suurteks ilusateks kasvudeks või ajab läbi tagasihoidlikematega.

                          
Vahur demonstreerib kuidas lendab pasknäär, nagu hävituslennuk, kui ta on enda suu tammetõrusid täis laadinud. Tänu neile lindudele  saavad tammed kasvama minna ka sügavamal metsas, sest tammetõrud kukuvad linnu suust erinevatesse kohtadesse maha.

                            Kes on vaigutaja?
... see oli inimene, kes kogus varasemalt puudelt vaiku, tänapäeval seda tööd enam ei tehta. Puu pealt on näha, kui palju on ta kasvanud sellest asjast kui  vaiku koguti, sisselõige tehti umbes mehe rinnakõrgusele.  

Iga sellise puhkeplatsi juures tegime meiegi peatuse ja kuulasime metsatarkust.

                                  Soovõhk- näitab kätte märja õõtsikukoha, kauni õiega taim kasvatab aga  surmavalt mürgise marja. 



                                        Rabale iseloomulik ja uimastav sookail.
Selle lehe keeras niimoodi rulli üks kärsaklane, et siis segamatult seal  rulli sees mõnuleda.

                                  Matk jätkub metsarada pidi, kus rabamets on üle läinud palumetsaks, näidates kaunist samblavaipa ja kõrgeid mände ning kuuski.
                                  Ei tea, kelle kodu see on...?
                               Järjekordne peatuspaik.....

Oleme jõudnud Lustsaarele, mis varasemalt oligi saar, aga nüüd on poolsaar.

 
Selle puu otsas on musträhni pesa endale hõivanud sõtkas, väike koputus puule näitab, et hetkel pole kedagi kodus-me ju nägime matka alguses, et sõtkapere oli järvel.

                                      Rada jätkub korralike tõusude ja langustega. 

                                     Seda taime aga maitsta ei tasu- nagu nimigi ütleb-mürkputk on surmavalt mürgine.



                                            See on kopra kodu, mis näeb läbilõikena välja selline nagu tahvlil kujutatud.

                                    Saarjärve mets on ka metsaseire ala, kus teadlased koguvad materjali, mille põhjal hindavad looduskeskkonna  seisukorra üle.
                                     Sellel oksal on näha nii habe- kui ka niitsamblik.




                              Tõusud ja langused  tuleb läbida ka siin  palumetsa piirkonnas.


Oleme jõudnud mõisniku pere hauaplatsile, kus kuuleme lugu õnnetu armastuse pärast järve läinud mõisapreili Olgast, kes koos oma vanematega on siia  üksildasse paika keset metsa maetud. Legend räägib veel, et Olga võtab iga 5 aasta järel ühe mehe, kes leiab märja haua.

                             Olemegi jõudnud piknikupaika, kus peale väsitavat matka  keha kinnituda.

                 Kuna tähistame Kristel Haldja sünnipäeva, siis peame ju ka sünnipäevalaulu laulma.


Kingituseks Vahur Sepa raamat karust.


            Lõpetuseks toimus veel väike viktoriin  Vahuri poolt tekitatud loomahäälte äraarvamiseks.





Suur tänu Kristel Haldja emale idee ja korralduse eest-oli vahva ja õpetlik sünnipäevamatk!