kolmapäev, 31. mai 2017

Juhan Liivi muuseumi külastus




Täna oli  esimestel klassidel selle õppeaasta viimane väljasõit, küll siiasamasse lähedale- Liivi muuseumisse, aga  sellele vaatamata, oli paljudele see  käik esmakordne,  ka õpetajale.




Ringkäiku alustasime tutvumisega, seda saab teha mõne sekundiga, siis  kui kõik korraga õhku hüppavad ja oma nime hüüavad.
Meie aga saime tuttavaks muuseumigiid Margitiga, kes oli meile teejuhiks.



  Esimene hoone õuel, kuhu sisse sai minna, oli ait ja loomulikult on aidas põnevad kirstud, kus vanasti kõiksugust kraami hoiti, aga ka riideid.
 Järgmiseks liikusime rehetarre, kus elu- ja tööruum ning  küün kenasti näha.




Söögitoas saime näha leivalabidat, mille kohta arvati väga lähedaselt, et tegu on pitsalabidaga.

Siin saime mängida ka natuke mõistatamise mängu; Kes mäletab veel: Mõista-mõista,  mis see on: Hani läheb üle õue, tiivad tilguvad verd.



Töötoas on aga säilinud Liivide pereisa originaaltööpink.


Rehealuses on aga end kenasti suitsupääsukesed sisse seadnud.


 Edasi liikusime näituste majja, kus saime natuke teada Juhan Liivi eluloo kohta.












 Nüüd aga on aeg näidata enda oskusi ja seda saime teha näidates, kui  kiiresti suudame Juhan Liivi tuntud luuletusest ühe salmi  pähe õppida.

Tuleb veel meelde: Kui mina olin väikene mees......

...üks helin mul helises rinna sees.....


........kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks.......








Ühel muuseumitoa seinal on ritta pandud kõik Liivi luuletuste esitamise  vabariiklike   konkurside võitjad. Meie Kristel- Haldja pääses seekord väga lähedale,  võites koolikonkursi ja maakondlikul võistlusel märgiti  ära eripreemiaga.
Järgmiseks saame aga ise publikuks olla ja kuulata mõnda luuletuse esitust videolt.



  Meie ringkäik muuseumis möödus ülikiiresti. Lõpetuseks kingiti meile igaühele veel: Kodavere uavits. Nagu näha, pakkus see lastele suurt huvi.


Tunnike muuseumis möödus kiiresti, tahame  sinna kindlasti veel tagasi minna, sest mõned küsimused  ja vastused jäid kindlasti veel ootele.




laupäev, 27. mai 2017

Ülekooliline orienteerumisvõistlus

26.mai kuulus koolis täielikult orienteerumisele. 1.-3.klass olid jaotatud läbisegi kuni 3- 5-liikmelisteks võistkondadeks ja orienteeruda tuli  lähiümbruse kaardi järgi ning leida üles 7 punkti, kus tuli veel üks lisaülesanne  sooritada, seejärel saadi teada  üks täht, millest lõpuks  tuli kokku lahendussõna. Keeruliseks muutis võistlemise asjaolu, et võistkonnaliikmed olid kõik erineva jõudlusega, mis tähendas, et tempo tuli valida  kõige aeglasema järgi, aga tore oli näha, et nooremad pingutasid, et mitte "piduriks" jääda.

Võistkonnad saavad kätte kaardid,  natuke uurimist ja lähetataksegi teele väikse ajavahemiku järel.









 Kaugushüppe punkt, kus hüppe pikkus saadakse kokku iga võistkonna liikme järjestikustest hüpetest.



                           Võidukas võistkond kihutab finiši suunas.....

... ja olemegi finišis.

Väga hea meeskonnatöö,  aeglasemad tuleb järgi oodata ja lõpuni toetada(vedada)

 ....ja ongi aeg kokkuvõtteid teha.
 1. koha sai 2.klassi Kauri võistkond, kuhu kuulusid ka meie klassi Cathy ja Kätlin ning 3.kl Laura-väga tublid ja vaprad!

2.koha sai võistkond, kuhu kuulus ka meie Kevin.
Siin enne jooksu kaardiga tutvumas.

3.koha sai võistkond, kuhu kuulusid meie Merit, Martin ja Karoliin 2.klassist ja Kermo 3.klassist.

Kõik, kes algusest lõpuni võistluse vastu pidasid-
olid väga tublid!, endast vanematega ei olnud kerge sammu pidada.


Viimased kunstitööd

                           Sümmeetrilised liblikad(poole pildi vajutustehnika)
                                            Lilled vaasis( pintslitrükk)

                           Suvised putukad pesulõksul

esmaspäev, 22. mai 2017

Õppekäik.Matk Valgesoo rabas.





Pärast kaunist ja eriti sooja nädalavahetust, tundus esmaspäeva hommik kõike muud kui vihmasadu tõotav, paraku oli kaunis hommikune  päikesepaiste kadunud, kui jõudsime Kiidjärve  Looduskeskusesse Valgesoo rabasse. Raba tervitas meid sombuse ja nukrana, kuid  lapsi see  väga  ei häirinud, eriti neid, kel püsivusega raskusi. Nüüd sai end pisut välja elada, kuigi meie matka giid  oli küllaltki karm ja andis  selgesõnaliselt märku, kui mõni laps  liialt ülemeelikuks muutus.


 Jõudsime kohale, väike kehakinnitus enne matkarajale minekut.

Laudtee, mida mööda alustasime retke.



Umbes paarsada aastat vana Soovanake.









Matkajuht näitab meile,kuidas turbasamblast vett saab välja väänata, saime teada, et see sammal imab 9 korda endast suurema koguse vett sisse.

        Tupp-villpea, mille järgi olevat ka Valgesoo enda nime saanud.

 Siin aga saame proovida puhast rabavett, mis on küll pruunika tooniga, aga puhas ja soolavaba, mistõttu ei võta ta ka janu ära.
Meriti näo järgi otsustades, on rabavesi siiski kahtlase maitsega.



Matkajuht Liina näitab Eesti kaarti, kus mustade punktidega tähistatud soised alad.

Teekond jätkub....
Jõuame põlismetsa, kus inimese

 käsi ei ole midagi kujundanud, kõik on nii nagu loodus selle teeb ja jätab.


Saime võimaluse  tutvuda ka kuklaste pesadega, kuna ilm oli sombune, siis sipelgatel olid "aknad kinni"

Kui retkejuht andis ülesandeks loomahäälte kuulamise  ja äratundmise, siis suutsid lapsed päris pikalt rahulikult seista.
Oma toredaid loodusteadmisi näitas jällegi Andro, kes tundis ära konnahääle, täpsemalt oli häälitsejaks  kõre.

 Siin aga läheb jälle raba üle kauniks metsaks, mille on kunagi istutanud mõisnik, sellest ka nimi: Mõisniku männik.


Olemegi tagasi, et pärast 2-tunnist matka keha kinnitada.


Lõpetuseks veel mõlema klassiga lõbusad ühispildid.

Väike viktoriin:

Milleks inimene vanasti kasutas turbasammalt  ?
Mida sai turbasamblaga ravida?
Mis  taime vars roomab samblal ja selle varre ots lõpeb punase hapu marjaga?
Mis taime marjad võtavad hästi janu ära?
Millise ilmakaare  poole teevad  sipelgad tavaliselt oma pesa?
Kui kaua püsib inimese jalajälg soos oma mõju poolest( mitte mustri poolest)?


Leia vastused:(  kukemari, jõhvikas,   väikseid haavu sai ravida, maja palkide vahele soojustuseks, lõunaküljele, 7 aastat)